On sügis jälle, kooliaasta
uus toob uusi tuuli,
kes ära lõhkus tooli,
kes pani võtme tuuri.

Käib proovis pralle, õllepudelid
on prooviruumis,
Ja sööklas pudipõlleta
saab süüa vaid aeg-luubis.

Õpilase vale noot, see valutama paneb pea,
kes meist võiks küll mõelda veel, et õpetajal elu hea.
Õpilane tänapäeval ise teab, mis kõlab hea,
mis küll vaese õpetaja silm, kõik nägema ta peab:
noodikogud tühjaks jäävad,
klaveritel möödas rahulikud päevad!

On viisakus, et noorem
õpilane suud ei pruugi,
vaid teretamiskoorem
tal lükkab lahti luugi.

Kuid uutel õpilastel
tered ammu meelest läinud
või siis nad pole üldse
varasemalt koolis käinud.

Õpilase vale noot, see...

Õpilase vale noot, see valutama paneb pea,
õpilane tänapäeval ise teab, mis kõlab hea,
rütmikud on täitsa hullud, osad neist ka räpivad,
sajandite kullavara vaikselt ära käkivad.

Ei! Ei! Meie ei ole sellised! Meie oleme viisakas ja sõnakuulelik kursus.
Me harjutame. Me tuleme õigel ajal kooli. Kanname alati kaelas kirburihma.
Sooritame muusikaajaloo eksami vähemalt kolmandal katsel.
Õpime oma osakonnajuhataja nime ära hiljemalt lõpuaktuseks.
Ja nii edasi. Ja nii edasi...