Ma jalutan öises linnas,
kõnnin täpselt Su akende alusel teel,
kuid tean, et mul puudub põhjus,
et külla Sul minna,
Sinu akendes veel põlemas tuli, kuid
mulle ta kustunud juba.

Ja imetlen taevatähti,
tahaks Sinuga jagada, rääkida neist,
kuid tean, et mul pole Sinuga
jagada miskit,
õige aeg on möödas ning minu jaoks Sinu
tuli on kustunud juba.

Jõed, järved ja isegi meri,
toovad meelde Su kõnnaku ja Sinu näo,
kuid isegi kui Sind kohtan,
siis ainus, mis näen -
Sinu näos on vastus küsimustele, et
tuli on kustunud juba.

Su pilte, neid leian netist,
Sinu numbrit mobiilis ma näen iga päev,
ma tõesti arvan, ma arvan,
et miskit on vist
valesti kui ikka mõtlen Su peale kui
tuli on kustunud juba.

Mu lemmikuks mõtteks saanud
on, et kas oleks midagi teisiti meil
ehk võinud minna kui vältinuks viga vaid üht, 
sest siis praegu pidevalt
ma ei mõtleks, et
tuli on kustunud juba.

Oleks aeg juba edasi minna,
teha lõpp piinlemisele enese sees,
kuid ometi kisub sinna,
jah sinna just mind,
kus ma kinnitust saan endale veel, jah, et
tuli on kustunud juba.