Elaksin maal,
küllap siis saaks
rahu mu hing,
meid lähendaks
kaminas puud,
kollase kuu
taevane hõõg,
soe veinisõõm.

Küllap ka siis
kaoks kapriis,
tuleme koju ja
näeme, et
ootab meid mõnus leil
ning küllalt on puid
ja küllalt on aega
meil, jah meil... meil...

Kui saabub öö,
lõppenud töö,
ühine tuli ootab
meid ees,
istub šamaan
seal trummiga,
peagi ekstaasi
viimas meid ta.

Tantsides kaob
meelest muu,
ninna vaid
tungib see juulikuu
lummav lõhnade segu,
milleta ma
vist olla ei suudaks
nüüd jah nüüd...

Ja kaob kapriis,
olles maal,
läheme koju
ning näeme, et
soe nina on peos
ja kellegi keel
see limpsib
nii rõõmsalt
meid, jah, meid
meid, jah, meid,
meid, jah, meid.

Linnaga seob
meid vaid töö,
ehk ühel hetkel ka
muutub see,
tunnen looduse rütmi,
millega üheks
kindlasti saama
pean, jah, pean.

Küllap kapriis
kaob ka nii,
et oma puu, see sult
mured viib,
näed, et elu on maal ju
elamist väärt
ja loodus, see ootab
meid, jah, meid,
meid!