Oli lummav ja päikesepaisteline
suvi, see meelde mul jäi,
kraade pidevalt kolmkümmend viis,
olid aasad kõik rohelust täis.

Seal nii
armunutena me käisime ringi,
(ümberringi)
tundus ilus siis kogu maailm,
(kogu ilm)
aina ma uurisin rohekaid silmi
Su näos, neist ei saanud mul küll.
(ei mul saanud)

Arusaamatud tundusid mulle
paljud mured ja mõtted Su peas,
(mured ja mõtted Su peas)
vahel tundus et pooltki, jah poolt,
mida Sina ma elust ei tea.
(paljut ei teadnud ma)

siiski
ometi lootsin et muuta ma suudan
(muuta suudan)
Sinu nägemust elust ja muust,
(ja ka muust)
seepärast proovisin, proovisin
veenda Sind,
panna Sind nägema muud.
(muud)

"Naerata, kõik tuleb tagasi,
kõike ilusat koged jällegi,
kõike võid Sa kogeda uuesti,
kõik ju ei saa Sust kaduda,"
(kaduda)
kuid kadus ta,
(kadus ta)
kõik, mis ainult sai,
(mis sai, see ka)
see kadus ka,
(kadus, kadus ta)
minu seest
(minust see)
see kadus ka
(kadus ka)
kui suveaeg
oli möödas.
(mööda sai ta)

Jah, kui sügis, see saabus, ei enam
Sinuga käinud kuskil me koos,
tundub lausa iroonia see, kuid
nüüd vahetunud on me pool,

sest et
Sina näid nüüd hoopis õnnelikum,
(õnnelikum)
jah, kuigi üksinda ringi nüüd käid,
(üksi käid)
minu jaoks mured ja mõtted Su elust -
mu pea seda kõike on täis!